KÖLER 200: originaal, koopia, tõlgendus

Johann Köleri juubeliaastal avavad esimese eesti kunstniku eluteed, loomingut ja mõju tänapäeva kunstnikele kolm omavahel seotud näitust. Kui Kondase keskuses on väljas Köleri originaalteosed ja Viljandi muuseumis 100 täissuuruses reproduktsiooni, siis Rüki galeriis tõlgendavad viis eesti kaasaegset kunstnikku Köleri meistriteoseid tänapäevases võtmes.

Johann Köler on kunstnik, kelle teoseid on tõenäoliselt Eestis enim reprodutseeritud. Tema maale leiab albumitest, monograafiatest ja postkaartidel. Akvarelli „Ketraja (Katkenud lõng)“ näitel vaatleb Marge Monko kunstiteose reprodutseerimist kui protsessi, mille õnnestumine sõltub nii fotograafilistest kui ka trükitehnilistest aspektidest. Teos koosneb eri aegadel trükitud „Ketraja“ reproduktsioonidest ja kahest kunstniku interpretatsioonist teosele.

Köleri akvarelli „Ketraja“ on Monko oma praktikas kasutanud juba varem – 2012. aasta Köler Prize nominentide näitusel, kus ta eksponeeris poolest saadik paberihundis ribastatud reproduktsiooni pealkirjaga „Katkenud lõng“. Kunstniku valik langes selle teose kasuks, sest võimaldas luua mõttelise seose tol perioodil tema loomingu põhifookuses olnud Kreenholmi Manufaktuuri ja tekstiilitööstuse ajalooga. Siinsel näitusel arendab Monko teost edasi, eksponeerides lisaks ka keskformaatfilmile pildistatud ja analoog-värvilaboris suurendatud fotograafilist reproduktsiooni, mis koosneb erinevat tooni testribadest. Monkole oli teose loomisel dialoogipartneriks graafiline disainer ja trükiettevalmistuse spetsialist Marje Eelma.

Tõnis Saadoja kaks õlimaali tõukuvad mõlemad samast küsimusest – kuidas maalida motiiv, mis oleks samaaegselt nii kooskõlas Köleri akadeemilise pärandiga kui ka nihkes tänapäeva vaatamisviiside võrra. Maalide prototüübiks on Köleri maastikumaalide visandid ning etüüdid lehestikest, mis on harjutused tema suurematele kompositsioonidele. Eksimatu ja loogilise natuurimaalija väljenduslaad mõjub tänases kunstipildis kui vana klassikaline keel, mida uuritakse ja õpitakse, kuid milles keegi igapäevaselt ei räägi. Köleriga sarnase tunnetuse või ühisosa otsimine meenutab paratamatult õhkutõusmist, eemaldumist ning katset maanduda elusalt tuttavale väljale.

Mihkel Ilus on aastate jooksul töötanud ideedega, mis lähtuvad otseselt maalimise protsessi materiaalsest aspektist, tema tähelepanu on köitnud alusraamid, pingutuskiilud, lõuendi linane kude ning molbertid kui maalikunstniku peamised töövahendid. Kunstnik on valmistanud käsitööna 30 molbertit, mille prototüübiks on kunstiakadeemia maaliosakonnas Eduard Ole joonistusaluse järgi valmistatud molbertid, mille taga Mihkel Ilus on ka ise õppinud ja õpetanud. Seega on kunstniku molbertid juba korduv austusavaldus toimunud kultuurilisele pärandamisele. Rüki galeriis eksponeeritud molbertitele on kunstnik valmistanud Köleri sünniajale eelnevast ajajärgust pärit õilispuidust maaliklambrid, mis omakorda pakuvad toetuspinnast Tõnis Saadoja maalidele.

Köleri maali „Lorelei needmine munkade poolt“ nimetatakse üheks tema kõige pretensioonikamaks teoseks, millele küll kriitikud andsid Viini personaalnäitusel hävitava hinnangu. Dünaamilises kompositsioonis on kujutatud vesinõida Loreleid, kelle väge ja võimu mungad hävitama tulevad. Brutaalsete efektidega küllastunud sensatsioonimaali taga aga peituvad veel isiklikud lisakihid: kompositsioonis on kujutatud ristirüütlite tungimist Liivimaale ja usumeeste tahet hävitada paganausku. Lorelei tähendusrikkus ja Köleri isiklik vimm papluse suhtes inspireerisid Johanna Ulfsakit looma näitusele kaks topeltkanga tehnikas loodud tekstiiliteost. Esimene lõim, Reini jõe sügavrohekad toonid, ristub teise lõime, dramaatilise ööpimedusega. Kangalõimed põimuvad ja eralduvad vastavalt kunstniku intuitsioonile, eesmärgiga edasi anda Köleri meistriteoses kujutatud võitlust valguse ja varju ning hea ja kurja vahel.

Jass Kaselaane skulptuurigrupp „Portreed aastast 2026“ lähtub mõttest, kuidas kujutada portreed subjektist, keda tegelikult ei eksisteeri. Skulptuuriseeria suhestub Johann Köleri loodud portreetraditsiooniga, kuid nihutab selle alust: kui klassikaline portree kinnitas inimese identiteeti, siis siin on identiteet avatud ja võimaluslik. Skulptuurid kujutavad väljamõeldud isikuid – inimfiguur on äratuntav, ent tal puudub biograafia ja faktipõhine taust. Portree ei esita kedagi konkreetset, vaid loob kohalolu iseeneses. Nii muutub portree mitte tõestuse vahendiks, vaid kujutamisviisiks, mis võib anda kuju kellelegi, kes eksisteerib ainult kunstilises ruumis.

Jass Kaselaan, Johanna Ulfsak, Marge Monko, Mihkel Ilus, Tõnis Saadoja